Võlaõigusseadus sätestab, et mitterahalise kohustuse rikkumise korral on üürilepinguga lubatud kokku leppida leppetrahvis, kui üürnik rikub mingit poolte kokkulepet. Kuid millise kokkuleppe rikkumise korral leppetrahvi nõuda saab, tuleks lepingus konkreetselt välja tuua.

Näiteks, kui on kokku lepitud, et üürnikul ei ole lubatud eluruumis suitsetada või pidada koduloomi/linde aga ta seda ikkagi teeb, saab üürileandja nõuda leppetrahvi. Või kui üürnik viivitab üüripinna vabastamisega lepingu lõppemisel, siis lisaks kahju hüvitamisele, saab üürileandja nõuda ka leppetrahvi. Loetelu ei ole ammendav, see sõltub ikka üürilepingu poolte kokkuleppest.

Ka leppetrahvi suurus on seadusega kindlalt paika pandud. Leppetrahv ühe rikkumise eest kuus ei või olla kõrgem kui 10% üürist, kõrvalkuludest ja hoone korrashoiu- ja parenduskuludest, kui üürniku kanda on kõik need kulud pandud. Kui rikkumisi on rohkem kui üks, siis ei või leppetrahv olla kõrgem kui 20% kuus.

Siinjuures tuleb silmas pidada, et leppetrahvi ei saa tasaarvestada tagatisrahaga. Kui üürileandjal tekib õigus leppetrahvi nõuda, peab ta esitama sellekohase nõude üürnikule. Kui üürnik keeldub leppetrahvi tasumast, tuleb ette võtta kohtutee.

Kui teil on küsimusi, kirjutage mulle evi@kinnisvarajurist.ee.

Lisateave ja kontakt

Eluruumi üürnikku peetakse üürisuhtes nõrgemaks pooleks, mistõttu vajab ta suuremat seaduse kaitset. Seetõttu tuleb üürilepingu koostamisel hoolega järgida seaduses kirja pandut. Kui üldiselt on seadused dispositiivsed ehk paindlikud ja võimaldavad osapooltel endil lepingu tingimustes kokku leppida, siis eluruumi üürilepingu puhul on lood veidi teistsugused.

Nimelt sätestab võlaõigusseadus, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Isegi siis, kui üürileandja ja üürnik on mõnes seadusest kõrvalekaldumises kokku leppinud ja üürnik on lepingu allkirjastanud, saab ta kokkuleppest taganeda, kuna tühisest kokkuleppest ei tulene osapooltele õigusi ega kohustusi.

Kui aga osapooled on üürisuhtes ausad ja peavad kokkulepetest kinni, pole seadusel erilist tähtsust. Kui aga üürnik taganeb kokkuleppest, tuginedes eespool nimetatud seadusesättele, ei aita üürileandjat ei üürikomisjon ega kohus.

Kuigi mõne aja eest jõustunud seadusemuudatused veidi leevendasid olukorda ja andsid üürileandjale suuremad õigused, on õigustele piirid ette pandud. Näiteks lubatud leppetrahvi suurus ei või ühe rikkumise korral olla kõrgem kui 10% üürniku poolt maksmisele kuuluvate lepinguliste maksete summast kuus ja mitte rohkem kui 20% kuus kõikide rikkumiste eest kokku. Ka tagatisraha suurusel ja viivisemääral on piirang peal jms.

Seega üürilepingu koostamisel järgige seaduse sätteid ja seadusest kõrvalekaldumise korral kaaluge, kas kõrvalekaldumine on üürniku kahjuks või mitte. Kui ise õigusaktides ei orienteeru või ei oska lepingut koostada, paluge abi juristilt. Korralikult koostatud üürileping hoiab ära paljud tekkida võivad lahkhelid.

Küsimuste korral kirjutage mulle evi@kinnisvarajurist.ee.

Lisateave ja kontakt